Sel kuul tähistatakse 20. aasta möödumist „Dragon Ball Z” debüüdist U. S. televisioonis ja see aasta on selle viimase osa Jaapanis eetrisse jõudmise 20. aastapäev, vahetult pärast seda, kui looja Akira Toriyama manga lõpetas. Kui draakonipall Z jätkab voogedastuse episoodide, taaskäivitamise ja manga elamist, peegeldab frantsiisi ingliskeelsete tõlgete ajalugu Ameerika maitsete muutusi, kuna anime ja manga liikusid nišši kinnisideest laiemale publikule - ja USA tootjad lõpetasid proovimise muuta anime millekski muuks.
Alustame kiire värskendusega „Dragon Ball” ja „Dragon Ball Z” erinevustest. Kogu manga oli Jaapanis tuntud lihtsalt kui 'Draakonipall', kuid anime tootjad muutsid pealkirja pärast 16. köite kohandamist, kuna toon oli muutunud: see oli pärit ebaküpse välimusega slapstick action-komöödiast teismeline Goku, pisut tõsisema loo juurde, kus peaosas on täiskasvanud Goku ja tema poeg Gohan. Toriyama lisas tähe Z, sest ta oli sarjast väsinud ja lootis selle peagi lõpetada. Mangatööstus siiski ei toimi.
Sel ajal oli draakonipall Jaapanis populaarseimate seeriate seas ja see aitas ajakirja Shonen Jump tiraaži tõsta tervele 6 miljonile, nii et Toriyama sõitis edasi, toimetajate ja lugejate toel. aastani 1995. Sel hetkel viis ta sarja lõpuks lõpuni. Mangal põhinev anime sai otsa järgmisel aastal.
on stella artois laager
Kui manga USA-sse jõudis, olid inimesed anime Dragon Ball Z-ga paremini tuttavad, nii et litsentsiandja Viz Media käsitles seda peaaegu kahe erineva seeriana: ettevõte avaldas esimesed 16 köidet (pluss mõned 17. peatüki peatükid) kui 'Dragon Ball' ja ülejäänud kui 'Dragon Ball Z'. Hilisemates väljaannetes läks Viz tagasi kogu 42-köitelise sarja draakonipalli juurde.
Samal ajal kui Toriyama vaeva nägi, muutus 1980. ja 1990. aastatel anime Põhja-Ameerikas pidevalt populaarsemaks. Üks varasemaid animeid, Speed Racer, tuli Ameerika televisiooni 1967. aastal, kuid seda ei reklaamitud Jaapani koomiksina. Vastupidi, saade dubleeriti, lugu kirjutati ümber ja tegelased nimetati ümber, nii et selle Jaapani päritolust polnud jälgegi.
Sündikaatorid hakkasid järgnevatel aastatel üha enam Jaapani animatsiooni poole pöörduma, kuid algmaterjalile kulus austuse saamiseks veidi aega. 1985. aastal Ameerika televisioonis lansseeritud film „Robotech” segati kokku kolmest erinevast sarjast ja seda ei tõlgitud üldse. Produtsent Harmony Gold kirjutas stsenaariumi ümber, et see vastaks tegelaste suu liikumisele.
Harmony Gold oli ka esimene litsentsiandja, kes tõi „Draakonipalli“ ingliskeelsele publikule, ehkki peaaegu kõik selle jäljed on nüüdseks kadunud. Vastavalt Vizi ajakirja 'Animerica' 2000. aasta artiklile dubleeris Harmony Gold millalgi 1980ndatel vähemalt viis draakonipalli osa. Mõnel testturul levinud dub-id muutsid tegelaste nimesid: Gokust sai „Zero”, Bulma oli „Lena” ja Karin muudeti „Whiskers the Wonder Catiks”. Vastus oli „nõrk” ja Harmony Gold loobus sellest ja liikus edasi, jättes maha vaid kuulujutud „kadunud dub’ ist ”ja ühe„ Dragon Ball ”filmi, mis tehti kahe teise filmi kokku keevitamise teel. (Paar filmi helijuppi on kuulda see Dragon Ball Z fännisait .)
mis on hani ipa
Aeg möödus ning Ameerika anime- ja mangafännid kasvasid aeglaselt. 'Jaapani kui autode ja videokaamerate eksportija edu nimel ei müüda tema muusikat, filme, telesaateid ja raamatuid, välja arvatud mõned erandid, välismaal hästi,' New York Timesi kirjanik Andrew Pollock intoneeris 1995. aastal - ehkki ta märkis, et telesaates 'Mighty Morphin Power Rangers' õnnestus ja hiljuti värisesid huvi andeka, kuid tollal vähetuntud filmitegija Hayao Miyazaki töö vastu, hakkab Jaapani animatsioon kogu maailmas laiali minema, muutudes riigi esimene suur popkultuuri eksport. ' Tegelikult oli sel nädalal just alanud uus telesaade - midagi nimega 'Sailor Moon'.
Sellegipoolest hakkas Ameerika anime-stseen 1996. aastal alles tekkima. 'See oli endiselt väga nišš,' ütles mangatoimetaja ja õpetlane Jason Thompson, kes toimetas osa draakonipalli mangast. 'Teleris ega videopoodides polnud peaaegu midagi.' Gümnaasiumi ja kolledži anime klubid kogunesid videoid vaatama, mõned neist olid täielikult tõlkimata, mõned amatöör subtiitritega (fännid). Parema kontsaga fännid saavad ehk vaadata tooreid või subtiitritega anime esmaklassilistest kaabeltelevisioonikanalitest, näiteks Nippon Golden Network, mis eetris 90ndate alguses 'Dragonball' ja 'Dragon Ball Z'.
looduslik kerge jää
Goku jõudis esimest korda peavoolu 1995. aastal, kui Ameerika litsentsiandja Funimation pakkus esmakordse sündikaadi jaoks dubleeritud ja redigeeritud versiooni. Nad tühistasid selle pärast 13 osa madalate hinnangute tõttu.
Funimation oli litsentseerinud aga ka draakonipalli Z ja esimene episood edastati Ameerika TV-s 13. septembril 1996, jällegi esmakordse sündikaadina. Nagu draakonipalli, oli ka seda palju muudetud: Funimation lõi draakoni palli Z 67 algsest osast 53-le USA tarbimiseks. See saade läks aga paremini ja see kestis kaks hooaega, enne kui see mitmel põhjusel ära jäeti, sealhulgas sündikaatorite huvi puudumine.
'Ma pole üllatunud, et' Draakonipallil 'ei läinud hästi,' ütles Thompson. 'See on raske müük, sest see ühendab väga' lapsemeelse 'välimuse ja tundlikkuse täiskasvanud huumoriga Kame-Sen'nin jne., mida tuli USA väljaannetes tsenseerida, jättes loos imelikud lüngad. Teiselt poolt on „Dragon Ball Z” põhimõtteliselt noorukite superkangelaste lugu võitluskunstide ja ulmetega, mis olid kõik asjad, mis on juba USA-s populaarsed, kuid mida pole varem selliselt kombineeritud. Samuti oli draakonipallil Z nagu Sailor Moon (ja selles küsimuses ka Robotech) pidev loo formaat, mis oli USA laste- ja YA-televisioonis tollal üsna ebatavaline. See paneb teid sellesse loosse rohkem investeerima, kui praegu on käsil kaljurünnakute ja ülesehitusega süžee, erinevalt enamikust tolle aja lääne telesaadetest, kus iga 30-minutiline episood tuli kirjutada omaette seismiseks. '
Viz alustas „Dragon Ball” ja „Dragon Ball Z” manga avaldamist 1998. aastal, algul üksikute peatükkidena ja seejärel 2000. aastal kogutud väljaannetena. Samal aastal hakkas Cartoon Network näitama anime „Dragon Ball Z” kordusi Toonami ploki raames, kus seeria oli paremini vastuvõetav. Funimation jätkas uute episoodide tootmist, seekord uue hääleosakonna ja väiksema tsensuuriga ning uus versioon oli eetris aastatel 1999–2003 Toonamis, kusjuures kordusi jätkati kuni 2008. aastani. Praegu saavad nii „Dragon Ball” kui ka „Dragon Ball Z” vaadata voogesituse anime Funimationi veebisaidil ja Hulul.
Thompson tunneb, et Dragon Ball Z tegi uue aluse, tuues noorema publiku anime ja manga juurde. '90-ndate aastate alguses tundsid anime ja manga sellist' täiskasvanud meest ',' ütles ta meile. 'Kõige tuntumad pealkirjad olid kõva ulme nagu' Ghost in the Shell 'ja' Akira 'või halvemal juhul' Urotsukidoji 'stiilis X-reitinguga kraam. Siis tulid „Sailor Moon” ja „Dragon Ball Z” ning tutvustasid noorele peavoolupublikule anime ja manga troobe - tegelaskujundusi, kiirusjooni, kaljukindlate lugusid. palju suurem kui anime vana nišš. Kui mõni aasta hiljem tuli välja animeeritud seeria Pokémon, ei olnud enam tagasiteed. '
Ja seal on rohkem. Spetsiaalselt „Dragon Ball Z” juhtumi puhul ületas see vägivalla piire, mida võiksite näidata „laste” seerias, ja esitas seda väga vistseraalset, väga originaalset superkangelase jõufantaasiat, ”ütles Thompson. Esiteks on shonen-manga rõhk füüsilisel väljaõppel ja enesetäiendamisel - Goku peab töö selle eest! - mida te peaaegu kunagi ei saanud Lääne superkangelaste koomiksites, kus kui üldse midagi, võidab kangelane enamasti nutikuse, mitte pelgalt vapruse ja vaeva tõttu. Teiseks on kogu asi „võidetud vaenlastest head kutid“, mis oli ka uus. Kolmandaks on tegelaskujundused lihaselised, kuid need on väga koomiksikad, sõbralikud ja noore välimusega, mis on tõeline puhkus, näiteks 'Supermani' või 'Põhjatähe rusikas' macho-man 'piltsitud realismi' välimus. Neljandaks ei näidanud ükski lääne superkangelase koomiks, millele ma pähe saan tulla, tegelasi lihtsalt asjadele osutamas või asjadele kätega vehkimas ja õhku laskma. See on lastele eriti ahvatlev fantaasiavõimalus oma agressiivsuse näitamiseks ja vaatamata etenduse kogu surmale meeldis see vanematele ilmselt rohkem kui lasta neil teesklema relvi teeseldes. '
'Põhimõtteliselt,' jätkas ta, '' Dragon Ball Z 'tutvustas Shonen manga tundlikkust USA-s, kuidas' Sailor Moon 'tutvustas shojo manga. Kuigi nad ilmselgelt ei ületanud superkangelasi, oli neil mõlemal suur osa nooremate koomiksi- / mangafännide põlvkonna loomisel ja 1990. aastate keskel väljakujunenud „koomiksite tõsiste, närviliste täiskasvanute jaoks” hajutamisel. Sest isegi kui Dragon Ball Z fänn nõuab, kui tõsine, närviline ja dramaatiline on Dragon Ball Z (ja see on dramaatiline!), vaatate neid tegelaskujundusi ja te ei saa muidu naeratada. '
üle aiamüüri dante inferno
