Tony Stark on Marveli ajaloo üks keerulisemaid kangelasi ja töötab kõige paremini siis, kui tema taga olev meeskond võtab omaks tema nüansid ja vead. Õnneks on meeskond taga Olen Raudmees #1 – Murewa Ayodele, Dotun Akande ja VC-st Joe Caramagna – armastavad seda tegelast ja tahab uurida teda, vigu ja kõike muud. Kahjuks ei lähe selle minisarja esimene number nii raskelt, kui peaks, ega tekita loo tuleviku jaoks piisavalt intriigi.
Auks Raudmehe oma 60. aastapäev, Olen Raudmees plaanib uurida Tony Starki seninägematuid lugusid. Kuigi minisari lubab suuri asju ees, on esimeses numbris hirmutav ülesanne selgitada, kuidas Tony Stark neid ajastuid uuesti külastab, ja vastus on ajas reisimine bassi kaudu.
Idee võib tunduda metsik, kuid on rõõm näha koomiksit, mis kaldub meediumi absurdsusse. Ayodele’il on geniaalne viis ajarännakute kaasamiseks raskemetalli jõu abil. Vähemalt arvavad lugejad, et see on heavy metal või rock-n-roll, kuna lugu ei tõmba nendest muusikažanridest palju välja, välja arvatud mõned kurikaelad.
Kontseptsioon oleks võinud olla selgem, kui Akande oleks kunsti osas rohkem metalližanrile kaldunud. Kuri vähesed poosid loovad meeldejääva, kuid lühiajalise esituse. Lisaks on kõige dünaamilisemate kaantega metalalbumite puhul üllatus, et Akande nendesse äärmustesse rohkem ei kaldunud. Selle asemel tundub see tavalise superkangelase piletina. Aga Akande looming on endiselt meelelahutuslik. Mõned uuenduslikud mahavõtmised Iron Manilt lõpupoole toovad fännid lähemale sellele, mille poole seeria peaks püüdlema. Akande näib olevat kõige lõbusam kaabaka ja nende kakluste illustreerimisel.
Akande kasutab nostalgia komplimendiks summutatud toone Olen Raudmees . See aga muudab kunsti tasaseks ja võtab dünaamilise metallikontseptsiooni. Pehmematel hetkedel ühtib Akande libe, kuid sünge lähenemine Tony sisemise konfliktiga, kuid see on lugu Tony Starkist, kes rändab ajas rock-n-rolli jõul. Sellise eelduse korral jäävad lugejad ihaldama elavamat paletti.
Vahepeal tabavad mõned pehmemad hetked Raudmehe keerukust. Akande tõstab esile, kuidas Tony võib olla külm ja kalkuleeriv selle suhtes, mida ta peab suuremaks hüvanguks, kuid ka see pool temas on vastuolus tema inimlikkuse ja isekate ihadega.
Ayodele demonstreerib ikoonilise kangelase teravat mõistmist, kuid see tegelaskujude uurimine jääb tagaplaanile ekspositsioonis I am Iron Man #1. Selles numbris on palju teavet, mida tuleb lugejatele edastada. Selle edasiandmine läbi tiheda vestluse kahe tegelase vahel, kes juba teavad, mis toimub, tundub nagu kaabakas, kes monoloogi vaatab publiku huvides. See väljamõeldud lähenemine viib lugeja hetkest välja. Väljaandes nr 1 on nii palju käsitletud, et see eemaldab tulevaste probleemide mõistatuse, eriti kui tundub, et Tony juba teab, mis juhtuma hakkab. Caramagnal on raskusi Ayodele’i dialoogirohketele lehtedele selguse toomise nimel. Mitmed leheküljed on kõnemullidest ja tihedast dialoogist ülekoormatud, jättes kunstile vähe ruumi.
Eeldus selleks Olen Raudmees on mõjuv ja loomingulisel meeskonnal on potentsiaali seda saavutada. Väljaanne nr 1 liigub veidi aeglaselt, kuid see tutvustab kõiki tõeliselt metallist miniseeria jaoks vajalikke elemente.
